Kas harra hyde poletab rasva

Käsitletud on nii orkestrite koosseise kui ka repertuaari. Pisike kuuseoksake oli maasse torgatud. Lasteraamat Raivo Järvilt Raamatukunstnik, saatejuht ja poliitik Raivo Järvi sulest ilmus lasteraamat Helmeri võlupall.

Varrak Jantsa kalaraamat Jaan Tangsoo lk, Jantsa kalaraamatu näol pole tegemist käsiraamatu ega õpetussõnade kogumiku, vaid mõnusa juturaamatuga, kus autor püüab jagada oma kogemusi, mida ta on omandanud peaaegu neljakümneaastase kalastajakarjääri vältel Lõuna-Eesti jõgedel ja järvedel. Lisaks vee-elukatele on teoses juttu loomadest ja lindudest, kellega autor on kalastades kohtunud. Ka kõneldakse siin kalatoitudest ning kalameeste raudsest tervisest, mis lubab neil kahekümnekraadise külmaga paljakäsi jääaugus solberdada või vedeleda vihmase ilmaga ööde kaupa jõgede-järvede ääres ilma, et nad sellest nohugi saaksid.

Aine, millest koosneb elu Stefan Klein Krista Räni lk, Armastust ja õnne tulvil hetked miks küll tunduvad need alati nii üürikesed? Ja miks ei taha aeg kannatamatult oodates kohe kuidagi kuluda? Kuidas käia närvilises argipäevas teadlikumalt ümber oma ajaga? Mitme bestselleri autor Stefan Klein Õnne saladus, e. Ta näitab, kuidas on võimalik õppida hetki, millest elu koosneb, mitte pelgalt tajuma, vaid ka nautima ning paremini kasutama.

Oma ajameelt saame muuta lihtsamalt kui enamikku protsesse ajus meie elu film sünnib peas, me ise oleme selle režissöörid. Isegi fantaasiarikkamatel vanematel ja kasvatajatel võivad selle küsimuse peale mõnikord ideed otsa saada. Kõik mängud on jagatud ülevaatlikult nii aastaaegade kui ka teemade kaupa ning sisaldavad täpseid juhiseid mänguks sobiva vanuse ja mängijate arvu kohta. Ammendamatu mängude kogu igaks puhuks ja kogu perele!

Mart Juur Postimees Minu peer on sotsialistlik peer, meeldiva lõhnaga, oli Mao Zedongil kombeks naljatada. Anaalsed motiivid olid Hiina kommunistliku partei esimehe mõttemaailmas olulisel kohal. Keegi situb mulle pähe, keegi peeretab mulle näkku, kaebles Suur Tüürimees, kui asjad ei sujunud nii, nagu ta soovis. Maole meeldis oma vastaseid teibasse ajada, kommunistliku ideoloogia teenistusse rakendatud hiina iidne piinamiskunst leidis pärakule ning genitaalidele veel jubedamaid rakendusviise.

Seejuures kannatas esimees Mao kroonilise kõhukinnisuse all, ilmselt kas harra hyde poletab rasva slimming t sarkide sihtmark oligi tingitud tema katkematu huvi anaalsfääri vastu. Maol olid rasvased kõrvad ning haisvad kaenlaalused, need omadused tegid temast vähemalt ta enese ja lähikondsete arvates ainulaadse ning kordumatu hiinlase. Mao ei pesnud ega käinud saunas, ta lasi end teenritel niiske käterätikuga hõõruda.

Ning otse loomulikult oli Mao Zedong XX sajandi kuulsaim ujuja. Mõnikord tähendas esimehe pühalik krool üle Jangtse midagi palju enamat kui värskendust palaval päeval näiteks ennustas järjekordset verist puhastust partei juhtkonnas supluse sügavamat tähendust suutsid aduda vaid need, kes orienteerusid puna-hiina poliitika ämblikuvõrgus.

Juba enne Mida vanemaks ta sai, seda suuremaks droogide kogused kasvasid, lõpuks oleks diktaatori igaõhtune doos võinud tappa hobuse. Sellegipoolest elas Mao Zedong pika ning seiklusrikka elu, ta suri nagu pupe kenasti oma voodis, Mao portree ja põrm troonivad kas harra hyde poletab rasva Tiananmeni väljakul Pekingis, Hiina praegune režiim peab Maod riigi loojaks ja ülesehitajaks.

Stalini täiuslik koopia Kuidas juhtus, et haiglase huumorimeele, kinnise kõhu ja higiste kaenlaalustega unetu bürokraat sai maailmariigi valitsejaks, kes hoidis oma võimu all neljandikku maailma elanikkonnast ning ajas judinad peale Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide liidritele? Mao vastutab rohkem kui 70 miljoni inimese surma eest, selle tulemusega jätab ta kaugele seljataha nii Stalini kui ka Hitleri. Kui ma vaatan Maod, näen Stalini täiuslikku koopiat, ütles Nikita Hrushtshov.

Mis peitub ajaloo suurima diktaatori hämmastava eduloo taga? Mis inimene ta oli? Neile küsimustele otsib vastuseid käesolev sisukas ja ülipõnev raamat. Samavõrd, kui Rääkimata lugu on tundmatu Mao Zedongi elulugu, on ta ka enneolematult detailirohke, värvikas ning selges jõulises stiilis kirjutatud uurimus Hiina Simon Sebag Montefiore ülistas teost kui triumfi, mis portreteerib Raamatut võrreldi Solzhenitsõni Gulagi arhipelaagiga ning osutati, et Rääkimata lugu kummutab Lääne poliitilise ja intellektuaalse eliidi aastakümnetepikkuse soovmõtlemise näha Maos ja tema järeltulijates hiina rahva ja kultuuri esindajaid.

Eesmärgiks maailmavalitsemine Isiklik kogemus Mao rezhiimiga on autoritel tõepoolest olemas. Hiinlanna Jung Chang ja inglane Jon Halliday on Londonis elav abielupaar, Jung Chang elas kultuurirevolutsiooni ajal Hiinas, ta jutustas sellest pöörasest ajajärgust aastal ilmunud raamatus Metsluiged, mida nüüdseks on tõlgitud 30 keelde ning müüdud üle 10 miljoni eksemplari. Rääkimata loo kallal töötasid Chang ja Halliday üle kümne aasta, nad intervjueerisid sadu hiinlasi ja välismaalasi, kes tundsid Maod tema erinevatel eluetappidel, süvenesid avaldatud mälestustesse ja uurimustesse ning kaevasid Vene, Ameerika ja Hiina arhiividest välja tohutu hulga uut materjali.

Selle unikaalse infomassiivi põhjal loodud raamat annab süvitsimineva pildi Mao karjäärist, Mao perekonnast ja lähiringist, Põhjaretkest, Korea sõjast, Suurest Hüppest, kultuurirevolutsioonist ja Hiina võimuladvikus läbi aegade möllanud intriigidest.

Koolibri kirjastus sai kuldse auhinna Maire Tänna Koolibri turundusjuht - PDF Kostenfreier Download

Mao relvadeks oli terror ja nälg, tema eesmärk oli maailmavalitsemine, milleni lootis jõuda läbi tuumasõja. Mao suurejooneline tuumaprogramm päädis lennuvõimetute rakettidega. Mauistlik internatsionaal, mida Mao üritas Kolmanda maailma riikidest moodustada, tegeles Pekingi riigikassa 8 43 Naine jättis ta peagi maha ja läks Venemaale.

Ta elas ülejäänud elu närvihaigena. Kilplaslik industrialiseerimisprogramm taluõuedes tegutsevate sulatusahjude, sulatusahjudesse heidetud ukselinkide ja supikulpide ning riisiviina jõul töötavate sputnikutega kõlab nagu hullumeelse sonimine. Kui silmapaistvad saavutused propaganda vallas lauluke Kas harra hyde poletab rasva ida, üleilmse levikuga Väike punane raamat jne. Ning kuigi esimees Maol oli tõesti õnn surra omaenese voodis rõõm, millest ta miljonid oma alamad ilma jättis siis sai seegi võimalikuks vaid tänu agressiivse troonipärija Deng Xiao-pingiga sõlmitud kokkuleppele.

Elu viimastel kas harra hyde poletab rasva lebas poolpime Suur Tüürimees voodis, kuulas sünget matusemuusikat ja leinas keda? Kas oma tapetud või hulluksaetud lapsi ja naisi? Või mõnd vana kamraadi võitluse kuulsusrikkailt alguspäevilt? Oh ei, hoopis vana vingamees, enne teda manalasse varisenud Chiang Kai-shek oli see, kelle mälestus pani Mao Zedongi niutsuma nagu kutsika. Miks on kõigi diktaatorite lõpp nõnda trööstitu? Olgu see meile lihtinimestele lohutuseks.

See suur punane kontinent, omalaadne maismaaookean, kandis nime Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ja seda hoidis vähem või rohkem varjatult koos imperiaalbolševistlik venekeelne käsusüsteem, mõnikord ka marksistlik-leninlikuks poliitfilosoofiaks kutsutud, ning marksistlik majandusmudel, jäik oma vaidlematus ainuõigeks kuulutatuses.

Riikliku repressiivaparaadi toimimisest Et nii ühiskondliku mõtte kui ka majandusmudeli ainuvõimalikku vormi ja sisu kaitsta, lõi bolševistlik režiim oma sünniaastast alates tõhusalt ja halastamatult toimiva riikliku repressiivaparaadi, mille toimimise kogu laiahaardelisuse ja koleduse lõpuks maailmale vahendas isikliku GULAGi-kogemusega Aleksandr Solženitsõn.

Seda süsteemi üritati muuta inimnäoliseks, süsteemi sees toimusid isegi rahvaesinduse ehk ülemnõukogu valimised ning tegutses pro forma ametiühing, kuid ainumalt kommunistliku partei kõrgeim võimuladvik otsustas, kellele usaldada butafoorselt näilik rahvaesindamine.

Partei ei kõhelnud ilma vähimagi eetilise ebamugavuseta üle kogu hiigelmaa loosungite keeles teavitamast, et just tema ongi meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Nõukogude impeerium vajus kokku augustiputšiga Kõik juhtus praktiliselt üleöö, vereta ja vägivallata. Miski ei meenutanud tragöödiat. Suur aastate lõpul nimetati Eestit Nõukogude Liidus välja kuulutatud perestroika laboratooriumiks.

Seetõttu võib käesolevat raamatut nimetada ühe laborandi märkmeteks. Ootamatus ja uskumatus vabaduses valitsesid üheaegselt eufooria ja nõutus ja ennekõike oskamatuski rakendada sootuks teistsuguseid poliitilis-majanduslikke arusaamu. Impeeriumi kokkuvarisemine ja selle analüüs Impeerium varises kokku omaenda ületamatute, juba väljakannatamatute sisemiste vastuolude tagajärjel. Impeerium varises kokku rahva kannatuse lõplikul katkemisel ning lõplikul tüdimisel valest, mida oli esitatud ainutõena.

Tuleviku nimel ja saatuslike vigade vältimise nimel tuleb analüüsida iga katastroofi. Just seetõttu üritataksegi esmaesimesena leida kõigi hukkunud õhulaevade nn mustad kastid, mis pihivad objektiivset tõde.

Ning tänase päevani välja dešifreeritakse ka kõrget lendu ihanud Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu erinevate riiklike ja direktiivorganite musti kaste.

See on, lugupeetud lugeja, Sinu käes oleva Juhan Sillaste raamatu eesmärk. Soomlaste elutarkus ütleb, et kui suur puu on langenud, siis oksaraiujaid pole vaja kutsuda need on ise sedamaid kohal!

Kui terasemalt-püsivamalt jälgida nüüdseks juba nõnda pikalt oma kosutavat iseseisvust nautiva Eesti Va- bariigi uusima ajaloo kirjapanekuid, siis suure langenud nõukogude-puu oksaraiujate armaada on ehk ülearugi agar, teinegi kord mitte objektiivse tõe nimel, vaid isiklikust inimlikust nõrkusest, edevusest, võimetusest toimunut adekvaatselt mõista jne, aga andestagem see nõnda inimlik ajaloos osalemise tahe.

On vaid kahju, kui okste ohutu laasimine aetakse segi võimsa tüve saagimisega Teadusdoktor Juhan Sillaste kirjutatu ei ole sündinud autori edevusest ega riigikukutaja loorberitest unistamisest. See on oma ala laialt ja põhjalikult tundva endise nõukogude tippspetsialisti tasakaalukas ja rahulik analüüs sellest, kuidas tohutu tšinovnikute armee, kartes isiklike privileegide ohtusattumist, jätkas visalt ja ummismeeli vihma eest varjava katuse pakkumist suurele riigihoonele, mille mädanenud aluspalgid enam kanda ei tahtnud.

Kõmu- ja sensatsioonivaba tekst Kellel on kannatlikku meelt end sisse lugeda sellesse soliidselt kõmu- ja sensatsioonivabasse teksti, sellesse pisut monotoonseltki mõjuvasse pihtimusse, see tõdeb, kui püsitõrjuv mis tahes uuenduste vastu oli suure sotsialistliku riigi majandussüsteemi ring- ja umbkaitse; kellel on huvi lugeda täpset diagnoosi kogu nõukogude ühiskonna kõigi kapitaalsemale haigusele majanduse armetu jalgujäämine Elufilosoofia, mis areneb koos meiega Siret ja Janno Seeder raamatu eessõnast Mida küsitakse feng shui konsultandilt?

Eelkõige armastust ja raha. Ühel mu kliendil oli hädaolukord, sest armastus oli otsakorral ja kaubanduses polnud mandariiniparte parajasti müügil. Kas te tõepoolest arvate, et pannes metallraha rahatsooni, koputab raha homme teie kodu uksele.

Feng shui on rohkem kui mäng detailidega see on elufilosoofia, mis kasvab ja areneb koos meiega, läbides elutee tao kõik valdkonnad. Sellest filosoofiast on välja kasvanud bagua kaheksa tsooni teooria, mida erinevad koolkonnad väikeste erinevustega ka kirjeldavad.

• VASTAB IVIKA SILLAR | teater. muusika. kino.
• Fat burn time fitbit

Iidne tarkus õpetab: me ei saa midagi ega kedagi muuta, kui me iseennast ei muuda. Õppimise ehk enesearendamise tulemusena satub meie teele uusi huvitavaid inimesi ja võib-olla just teile määratud inimene. Mandariinipartide asetamine suhete Uue raamatusarja autorid Siret ja Janno Seeder. Varrak 5 Mineviku mustad kastid Perestroika laborandi mälestusi Juhan Sillaste lk Eeltöö ja eelteadmised on möödapääsmatud igal pool ja seda ka feng shui s. Eeltöö feng shui s?

See tähendab kodu yin- kas harra hyde poletab rasva yang-energia tasakaalustamist, kolme energia füüsilise, psüühilise ja spirituaalse loomist oma kodus, nelja elemendi kalju, künkad, tasane maa ja vesi olemasolu ruumis ning viie stiihia Maa, Metall, Vesi, Puu, Tuli harmooniat meie ümber ja meie sees.

Kui kodu on tasakaalus ja harmoonias, siis on ka inimene kas harra hyde poletab rasva. Kui inimene nüüd tõepoolest soovib ja tahab, võib ta anda oma eluteele jõudu ja energiat juurde, aktiveerides ja harmoneerides bagua energiakaarti iseendas ja oma kodus või tööl või suhetes. Siinkohal üks soovitus: feng shui d ei ole mõtet teha moe pärast, vaid ainult siis, kui tunnete sisemist vajadust muuta oma elu, saada uut energiat ja saavutada uusi kauakestvaid tulemusi.

Kui teis endas, teie ümber ja teie kodus on kõik korras, siis see ongi hea feng shui. Feng shui ja bagua. Meie elustrateegiate loomine on sissejuhatus bagua kaheksa tsooni teooriasse ja kirjeldab teooria üldisi printsiipe.

Järgmise paari aasta jooksul ilmuvad kõik bagua tsoonid eraldi raamatutena, kus tulevad käsitlemisele sellised eluvaldkonnad nagu karjääri ja õigete valikute tsoon; suhete, sõpruse ja armastuse tsoon; perekond, sugupuu ja kõik varemolnu ehk mineviku tsoon; raha, rikkuse ja rahulolu tsoon; abistajate, õpetajate ja reiside tsoon; laste, loovuse ja tuleviku tsoon; teadmiste ja töö iseendaga tsoon ning kuulsuse, maine ja hea nime tsoon. Feng shui ja bagua Meie elustrateegiate loomine Janno ja Siret Seeder lk, ilmunud Päästke poisid!

Meheks sirgumine kätkeb endas mitmeid nõudmisi: on vaja teadmisi, oskusi, julgust, jõudu pettumusi taluda, edu ja riskivalmidust. Müüt tõelisest mehest võib paljudes noortes meestes tekitada suurt alaväärsustunnet. Nad loovad pidevalt ettekujutust iseendast, mehelikkusest ja maailmast. Eelkõige vajab aga poiss enda kõrvale kedagi, kes õpetaks nii enesekindlust kui enesekontrolli.

See raamat peaks olema kohustuslik lugemismaterjal kõigile lastevanematele ja õpetajatele, et me õpiksime poisse mõistma ja nende elu toetama.

Terane laps Dr Sally Ward Meri-Liis Laherand lk, Psühholoogid ja keeleterapeudid on teinud kindlaks, et lapse intelligentsuse arenemisel on määrava tähtsusega keeleoskus. Raamat annabki selged ja põhjendatud juhtnöörid, kuidas rääkida lapsega sünnist saadik, kuude kaupa.

Arengukavaks piisab pooletunnisest mänguajast päevas. Programm on lihtne ning vanemad omandavad selle kergesti. Selle varase rakendamisega on võimalik luua kindel alus lapse hilisemale edukale õpivõimele. Tegemist on Dr. Sally Wardi murrangulise raamatu uue trükiga. Põhjalik teejuht samm-sammuliste õpetustega Mary Clayton Terje Võrk lk, Õmblemine on suurepärane vaateteos nii algajale kui ka kogenud üle- õmblushuvilisele. Selle iga peatükk tutvustab hulganisti põhilisi töövõtteid, valge neeru-uba keto täiendavad üksikasjalikud tööjuhised ning lihtsad, iga järgnevat sammu näitlikustavad illustratsioonid.

Hõlmates materjali alates lihtsaimatest põhilistest töövõtetest ja parandamis- ning hooldusjuhistest kuni suurt vilumust nõudva rätsepatööni, sobib see suurepäraselt mitmesuguse tasemega õmblejatele.

Põhjalik teejuht samm-sammuliste õpetustega Sharon Brant Liia Tammes lk, See mahukas raamat sisaldab kõike, mis on kudumisega seotud esimeste silmuste loomisest kuni valmis esemete hooldamiseni. Kui olete algaja, õpetab see raamat teile sammsammult kõiki kudumisvõtteid ning lõpuks oskate kududa iga kavandi järgi, mis teile meeldib: nii lihtsat salli kui ka ilusa tekstuuri ja kaunistustega kampsunit.

Kui olete kogenud kuduja, leiate sellest raamatust kasutamist väärt uusi tehnikaid ning saate oma oskusi täiendada. Kannatus teeb läbinägelikuks, on kirjutanud kuulus eksistentsiaalne psühhoterapeut Viktor Frankl, kes elas üle holokausti. Lugeja eest sammub läbi terve tegelaste galerii, tavalised eesti inimesed, kes reageerivad Kristini haigestumisele ja paranemisele igaüks omamoodi. Kui toimetajana raamatu peatükke esimest korda lugesin, puudutas mind sügavalt vaikne soojus ja abi, mida kaasinimesed Kristinile erineval moel osutasid.

Ent raamatus on kõike, nagu elus üldse. On ka bürokraatiat, hoolimatust ja ükskõiksust, mida naine tajub teravdatud tundlikkusega.

Eesti rahvusbibliograafia

Teiseks, miskitpidi on raamat ka reisikiri, pilguheit Itaaliasse ja itaallaste hingeellu. Loeme rõõmsameelsest ja lahkest meelolust Rooma haiglas, õdedest ja tohtritest, saame aimu Kristini itaalia kasuperest, kohtume juhuslike möödakäijatega tänavail, naudime koos Kristiniga Rooma vaateid ja itaalia toitu.

Itaalia-osa ongi ehk raamatu helgeim. Nukramad ja tumedamad noodid kõlavad siis, kui autor teeb tagasivaateid oma lapsepõlve ja püüab seostada minevikus kogetut praeguse eluga.

Koolibri kirjastus sai kuldse auhinna Maire Tänna Koolibri turundusjuht

Kristin on saanud teise võimaluse, ent teatud mõttes kõik alles algab. Tema sisemised võitlused on kirja pandud kohati lausa halastamatu aususega kuidas poletada rasva kiirtoit põimuvad läbi vaimsete otsingutega, mis moodustab olulise osa raamatust.

Keerulised on suhted abikaasaga ja raske on toime tulla kas harra hyde poletab rasva tütrega, kes on emata olemisest selgelt traumeeritud. Samas tajub Kristin vajadust midagi vastu anda, tänada talle antud võimaluse eest. Aasta tagasi mõistsin, et pean Jumalat ja kõiki neid inimesi, kes mind aitasid, tänama aga kuidas?

Äkki peaksin oma loo kirja panema? Rääkisin raamatu kirjutamisest Tiinale. Minu hämmastuseks oli ta päri. Kohtusime homilmunud Hobiehitaja ABC. Puutöö ja müüritöö algtõed Priit Valge 64 lk Nende tarbeks, kes vajavad nõu ja abi esimeste sammude juures iseehitamise huvitaval teel, seadis ehituse õpetaja Priit Valge kokku põhiliste puidu- ja müüritöö võtete aabitsa.

Paljud inimesed prooviksid hea meelega kätt lihtsama õueehitise või mööblitüki kallal, kuid kardavad, et oskustest jääb vajaka. Ka ehitamise käsiraamatud eeldavad üldiselt, et kasutajal on mingid käelised oskused juba olemas. Nende tarbeks, kes vajavad tuge esimeste sammude juures iseehitamise huvitaval teel, seadis ehituse õpetaja Priit Valge kokku põhiliste puidu- ja müüritöö võtete aabitsa.

Eelkõige pidas autor silmas suveköögi rajajaid, kuid piltidega õpetused on abiks ka näiteks terrassi, kuuri või aiamööbli ehitamisel Raamatu tegevus toimub põhiliselt rannakülas, majakeses mere ääres, kuhu pärast lahutust on kolinud 37aastane naine oma teismelise tütrega. Nad vaatavad külaelu otsekui kõrvalt, ent on tahes või tahtmata selles ka ise osalised.

Ladusalt ja mahlakalt kirja pandud lugu sisaldab ootamatuid pöördeid - nagu elu ise. Kuidas põletada rasvu? Kui palju kaloreid on vaja? Need igavesed küsimused! See raamat teeb kindlasti pildi selgemaks. Rohkem kui sajalt leheküljelt leiad soovitusi ja näpunäiteid, kuidas olla terve ja õnnelik ning näha välja suurepärane ja heas vormis. Kõik see on võimalik, kui tead, mida su keha vajab.

Sinu keha on sinu kodu, nii et palun kohtle teda hästi. Õnnerahva lood Hille Karm lk Sadade haruldaste fotodega illustreeritud raamatus räägivad Eesti tippnäitlejad populaarsest seriaalist ja iseloomustavad oma tegelasi. Nii mõnelgi näitlejal on rääkida naljakaid lugusid, kuidas inimesed on elu ja teleseriaali segamini ajanud. Igal näitlejal on raamatus oma peatükk. Kokku on peatükke Lisaks saavad sõna seriaali Õnne 13 väljamõtleja ja kauaaegne režissöör Tõnis Kask, praegune režissöör Ain Prosa, kunagine käsikirja autor Kati Murutar ja praegune käsikirja autor Teet Kallas ning sarja tootja Raivo Suviste.

Helgi Sallo soovitab: "Raamatut peaksid lugema kõik inimesed, kes menukast seriaalist ja selle näitlejatest lugu peavad! Ometi teevad väga paljud emad beebidele kodus püreesid ise. Jane Komussar on enne oma lapse sündi töötanud lapsehoidjana välismaal ja teab, et beebitoit ei pea sugugi olema vaid porgandipüree ja kaeratumm.

Oma beebiga eri maitseid katsetades kogunes tal terve pakk huvitavaid retsepte, millest parim valik koos heade nõuannetega saigi raamatu kaante vahele. Raamatu teooriaosa on üle vaadanud ja retseptid ka heaks kiitnud lastearst Reet Raukas. Sepamaa talu köök. Osa 2 Anni Arro lk Järg esimesele populaarsele "Sepamaa talu köök" raamatule. Neil, kelle hing ihkab Itaalia-hõnguga Eestimaa toite, on põhjust taas kord rõõmustada. Anni Arro Sepamaa talu raamatu teine osa on valmis.

Just nii, nagu ta ise lubas: "Kui teile mu raamat meeldib, kirjutan kindlasti ka teise osa". Autor Anni Arro ütleb raamatu iseloomustuseks: "Sepamaal eriti midagi muutunud ei ole - ikka meie oma porgandid, peedid ja pastinaagid otse peenralt patta. Nagu ikka, on mu retseptid lihtsad - valminud oma aia toorainest, inspireeritud loodusest ja suurest-suurest armastusest kauni Eestimaa vastu. Iga kord saavad Viktoria ja Tom kokku isesuguses olukorras: mõnikord nad tunnevad ära, et on teineteisele määratud, mõnikord mitte.

Põnevus säilib iga loo lõpuni. Just põnevus on Evelini kui kirjutaja üks tugevamaid külgi. Poole tunni road Pille Enden, Raili Mikk lk Hindamatuks väärtuseks saanud aega tahaksid kõik alati kokku hoida. Tehkem siis seda ka köögis. See aga ei tähenda kaugeltki, et oleks tarvis poolfabrikaate osta või kiirtoiduga leppida. Poole tunniga on võimalik kodustes tingimustes valmistada maitsvaid roogi kogu perele.

Ekspeditsioonide juhiks oli vene juhtivaid parapsühholooge Barchenko. Vaatamata mitmetele jõupingutustele aastatelpidi Venemaa tunnistama Tiibetis oma läbikukkumist, Dalai Lama nägi nende kavatsusi kas harra hyde poletab rasva. Venemaa arhiivides säilitatakse tohutut hulka tõendeid, mis kirjeldavad Nõukogude inimvihkajaliku rezhiimi ponnistusi parapsühholoogilise ja esoteerilise maailma tundmaõppimisel ja teadmiste hankimisel, eesmärgiga igal võimalikul moel põlistada oma võimu.

Viimastel aastatel on paljud materjalid jõudnud ka avalikkuse ette. Üritan nüüd vähehaaval neid Teieni tuua. Muidugi peab märkima, et võrreldes III Reichi materjaliga on need veidi kahvatumad, ei sisalda paraku nii palju visuaalset materjali ja tihtigi on teemad lõpetamata, või siis asjaosalistele lõpetatud nagaanipauguga keldrivõlvide vahel.

Helilainetel on aga komme sumbuda. KGB kosmosetoimikud Nelja aastakümne vältel on kosmoses viibinud erinevatest maadest rohkem kui inimest. Ilmaruum oma sinkjasmustade sügavuste ja säravate tähtedega on siiani inimesele teadvusele püüdmatu, imeline keskkond. Suurem osa kosmoses viibinute meelelisel tasandil kogetust on aga kõikide riikide võimustruktuuride poolt salastatud. Enamus kosmoses viibinuistki vaikib kogetud müstilis-meelelistest muljetest.

Põhjuseid võime ainult mõistatada. Kõigepealt huvitav maapealsete objektide optilise suurenduse efekt. Juba Juri Gagarin mainis oma raportis, et lennates orbiidil Krimmi kohal, suutis ta palja silmaga äkitselt eristada Simferoopoli linna maju ja aedu.

Olgugi, et kilomeetri kõrguselt peaksid sellise suurusega objektid olema taustast eraldamatud. Kosmonaut Vitali Sevastjanov: "Täna nägin ma lõpuks Sotshit. Selgelt oli eristatav sadam ja meie väike kahekorruseline majake! Sellel ukerdamas sinist autobussi, tohutu pakikoorem katuseraamil.

Tema suurus, silmaga hinnates oli oma sada kilomeetrit. Selgelt võis eraldada pead, õlgu, lumist mantlit seljas, jalgu. Nimetasime ta Juri Romanenkoga"lumeinimeseks". Eraldi on dokumentides toodud kummalised helid ja häälitsused mida orbiidil viibinud kosmonaudid on registreerinud. Omamoodi "poeetiliselt" on raporteerinud kuuldu Vladislav Volkov. Dobrovolski ja V.

Pazaeviga : "Meie all maakera öös. Ja äkitselt, kui olematust tuuleiilist kandus meieni" koera haukumine. Ja siis selgelt- lapse nutt! Ja veel mingid hääled, nagu paljude inimeste jutuvada tundmatus keeles. Seletada seda pole võimalik! Mingit idamaiste pillide esitust, siis d¾ässi, puhkpilliorkestrit - millest see oli põhjustatud, ei osanud seletada. Sama on kinnitanud ka kosmonaut Aleksei Leonov.

Kosmonaut-uurija Georgi Gretshko: "Kord viibides orbiidi ja täpselt kurikuulsa Kap Horn:i neeme kohal, kus läbi ajaloo on hukkunud palju laevu, kuulsin äkilist tormimüha, tohutute lainete murdumist. Oli tunne nagu ma ise viibiksin tormi meelevallas, mind haaras kohutav hirm ja paanika, läks vaja suurt tahtejõudu, et sellest üle saada. Mingil hetkel kosmonaut äkitselt tunnetab ja seda on täheldatud ka grupiviisiliselt, et keegi seirab, vaatab selja tagant ja väga "raske" pilguga.

Ja edasi annab see "nähtamatu manukas" endast märku kummalise, sisemises teadvuses kaikuva kõlatu sosinaga: "Liiga vara, liiga vara ja vääral kombel tulid siia. Usu mind, oma esiisa. Poeg, Te ei pea siin olema! Naase Maale, ära patusta Looja seaduste vastu! Kes ometi on see "sosistaja"? See fenomen on registreeritud läbi ajaloo paarikümnes pardaraportis.

Edasi leiame veel kummalisemaid fenomene. Kosmonaut-katselendur Sergei Kritchevski on kolleegide poolt kogetu põhjal dokumenteerinud järgmise juhtumi: "Kogesin kosmoses midagi väga müstiliselt kummalist: - Orbiidil viibimise kahekümnendal paeval hakkas mu maise, inimliku keha teadvustunnetus kas harra hyde poletab rasva muutuma.

Lisaks ma "lülitusin" mingisse kummalisse informatsioonivõrku. Sellest võrgust sain infot meie kosmosekompleksi peatselt ähvardavast avariist. Samaaegselt orbiidil viibinud kolleeg kirjeldas kosmonaudi kummalist ümberkehastumist. Ta kirjeldas värvikalt "oma" käppi, soomust, ujunahku suurte küüniste vahel. Oma seljanahal tundis ta kõikuvaid turja luuplaate.

Nähtavasti mingil kummalisel ja arusaamatul moel muutus inimese sisemine teadvus, ta transformeerus teise, tundmatu maailma olendiks. Enamus kosmonautidest on läbi ajaloo pidanud kosmoselennu ajal oma isiklikke päevikuid. Nende märkmed kirjeldavad isiklikke tundeid, emotsioone, kaemusi. Sealhulgas ka kõike ülikummalist mida nad on kogenud kosmoses viibimise ajal.

Neid märkmeid üritatakse meeleheitlikult varjata kompetentsete organite eest. Kosmonautide vastumeelsus märkmete avaldamise vastu on arusaadav. Kardetakse et kirjutatu põhjal võidakse neid tunnistada hullumeelseteks, kuni sulgemiseni vastavasse raviasutusse. See aga tähendaks nende karjääri, praktiliselt kogu elu lõppu.

Iga kosmonaut ja lendur elab ju selle nimel, et lennata. Vähesed, nagu kosmonaudid Glazkov, Gretshko on kõik kogetu ametlikult, dokumentaalselt fikseerinud. Organite andmebaasides on veel üks kummaline fakt. Praktiliselt kõik kosmoses viibinud spetsialistid, on peale eemalejäämist aktiivsest teenistusest, hakanud tegelema paranormaalsete ilmingute ja nähtuste uurimisega. Peale mõne erandi kes kuuluvad tänaseks Vene Õigeusu kiriku aktiivsete liikmete hulka. See fakt on aga ideoloogiliselt väga taunitav.

KGB Koola toimik Vene eriteenistuste eriline huvi kõige paranormaalse vastu on teada läbi ajaloo. D¾herzinski ülesandel, ekspeditsiooni Koola poolsaarele. Ekspeditsiooni koosseisu kuulus 13 inimest, teadlasi, spetsialiste, eri valdkondade asjatundjaid, fotograaf. Teletöölt kutsus Voldemar Panso su toonasesse konservatooriumi lavakunstikateedrisse. Sa olid Panso kõrval aastakümneid teatrikooli Hea Hoidja — nii parematel kui ka halvematel aegadel.

Poleks vist mõtet kehutada sind spekuleerima selle üle, mida arvaks Panso praegusest Toompea koolist? Mida tasuks anno kooli asutajalt Pansolt meenutada, kõrva taha panna, üle korrata? Milliseid värvikaid hetki lavakooli aastakümnetest — eksamitelt-arvestustelt, igapäevasest koolitööst, kolleegidest — hoobilt meenuda võiks? Või õigem oleks vist küsida, missuguseid mõningaid eredaid hetki tahaksid siin meiega jagada?

Uhkeldada, et Panso mind lavakunstikateedrisse kutsus, ma ei saa. Kui ma ütlesin, et tulen, ta ei uskunud, teades väga hästi, et palgavahe on tohutu. Aga ma olin otsustanud.

Puhverdatud otsigutulemused

Ja nii ma ilmusin sinna 1. Võin mainida, et ma kavatsesin hakata tema tunde üles kirjutama. Läksin suure vaimustusega tundi, kirjutasin üles nii palju, kui jõudsin, ja olin endaga väga rahul. Kodus lugesin üle ja sain aru, et ainus õige asi, mis ma nende paberitega peaksin ette võtma — ära põletama.

Mida ma ka tegin. See üleskirjutus oli võlts. Ei suutnud edasi anda seda, mis tunnis phentermiini rasvapoletite votmine toimus. Sain aru, et teeksin ainult halba. Loomulikult kirjutasid õpilased tunde üles. Seda Panso nõudis ja kinkis neile esimesel tunnil keskmise paksusega kaustikud.

Aga see on õppeprotsess. See on midagi muud. Arvan, et minu toonane otsus oli õige. Kas Panso vaim koolis veel lehvib? Seda küsisid minu käest mitte eriti ammu ka praegused üliõpilased. Ma vastasin resoluutselt, et kui usud, siis lehvib, ja kui ei usu, siis ei lehvi. Üleeile näiteks. Istusime vastuvõtukomisjoniga pead-jalad koos tillukeses kabinetis ja arutasime teise vooru tulemusi. Vaatamata pühapäevasele päevale olid kõik teised kas harra hyde poletab rasva töiselt kinni.

Äkki panen tähele, et kapi peal, üsna kõrgel, on Panso pilt. Ega see olnud küll mingi uudis, see pilt seisab seal üsna ammu. Aga mulle tundus, et Panso kuulab. Peaaegu võtab osa. Ja pilt on suurem kui tavaliselt.

Ehk siis hetkel lehvis… Lisan mõned Panso hüüdlaused. Teie loote kooli ja traditsioonid. See on Teie moraalne kohustus, sest noorem kursus joondub Teie järgi! Jätke meile avastamise rõõm! Kes on olnud need sinu, sinu põlvkonna oma näitlejad? Ja kuidas hindaksid näitlejaloomingu olukorda praegu, aastal ? Näitlejaid, kellest ma oma noorpõlves lugu pidasin ja kelle pärast teatris käisin, oli palju. Minu jaoks on praegu raske küsimus näitlejate üleproduktsioon. Panso unistas konkurentsist.

Nüüd on see ammu käes.

Väheks on jäänud psüühilist valmisolekut sellele konkurentsile vastu seista. Mitte langeda meeleheitesse. Vastu pidada ja uuesti katsetada. Mõnel on see ju vägagi hästi õnnestunud. Paljudel mitte. Aga olla pahane nende peale, kes elukutse maha jätavad, ma ka ei saa. Sest amet on raske. Tihtipeale läheb lava- ja teleproduktsioonides rohkem arvesse tüpaaž ja mängu asemel hinnatakse hüsteerilist ja diletantlikku vingerdamist, nahaalset enesepakkumist.

Või lihtsameelset, võltsloomulikku olmelist olesklemist. Enese­kriitika vähesus. Enesekujutluses on suudetud manada end külgetõmbavaks. Kas tänases teatris on veel selliseid probleeme, millega tuleks teadlikult ja süsteemselt tegelda? On näiteks öeldud, et näitlejate lavakõnega olevat midagi juhtunud… Ometi õpetatakse seda koolis ju kõrgel tasemel. Milles võib asi olla? Kui ma oleksin lavakõne spetsialist, siis võtaksin tõsisemalt sõna.

Proovin siiski köhatada. Jah, minu meelest pole lavakõnega asjad korras. Esiteks, moes on visuaalne, füüsiline teater. Tekstiandmise probleemid on tagaplaanil. Teiseks, kardan, et ka lavastajad pole teatrites küllaldaselt nõudlikud. Hakka teksti selgusest rääkima, vaata et saad vanamoodsuse sildi otsaette. Kolmandaks, koolil seisab ees lavakõne õppejõudude põlvkonnavahetus. See on alati problemaatiline seis.

Aga mis on siis viga? Vana inimene, sul pole ammu enam kuulmisega kõik korras, võiks mõelda. Aga kui minust poole nooremad teatrikülastajad kaeblevad, et tekstiprotsent, mis looduse bounty biotiini kaalulangus kaduma, on masendav?

Probleem on tehniline ja keeruline. See töö nõuab tahtejõudu ja järjekindlust. Kusjuures ka hea tase võib aja jooksul salakavalalt olematusse haihtuda. Noor näitleja muretseb teatris tõenäoliselt teiste asjade pärast. Miinusseis teatrivaataja jaoks on nii häälte tugevuses kui ka lihtsameelses pudrutamises, kus sõnad jooksevad üksteisele sisse. Tegijal endal on ettekujutus, et kõik on korrras.

Võiks ju reaetendusele kutsuda spetsialisti, kes annaks pärast trupile nõu, pööraks tähelepanu vigadele. Võimalik võiks olla ka spetsialisti osavõtt proovidest. Aga seda ei peeta vajalikuks, üleliigne raha ja energia kulu. Ja nii see tasane allakäik toimub. Jah, meil on olnud koolis hiilgavaid lavakõne programme, mida meenutan heldimusega. Aastakümneid tagasi suutis Karl Ader ühendada kuiva treeningu elava mänguga. Harjutused peavad meeldima, ütles ta. Harjutuse eesmärk lahustus tema õpilastel vabas lahtises laval­olekurõõmus.

Aga see on minevik. Mis saab edasi? Kui kasvõi üks noor näitleja või teatrikooli üliõpilane jääks minu köhatuse peale mõttesse ja alustaks põhjalikumalt ja eesmärgistatumalt tehnilist treeningut, oleks mul hea meel.

Mida tähendab sinu kas harra hyde poletab rasva mõiste teatri kriitiku solidaarsus? Kas oskad või soovid seda selgitada? Minu ettekujutus kriitikust on tõenäoliselt sinisilmne.

Minu jaoks on kriitik üks osa teatrist. Ta peaks olema poolt, muretsev.

Mitte liiga sugulaslik, mitte liiga lähedane protsessidele, see võib pimestada ning varjata hädaolukordi. Ka iseenda ees. Küsimus nn näitleja teemast: kas ja kuivõrd saab näitleja — omamoodi ju ikkagi sõltlane oma elukutses — seda ise luua või kujundada?

Kas oleksid valmis nimetama sellesama nähtusega seoses konkreetselt veel kedagi just tänases eesti teatris? Hetkel tuleb meelde üksainus nimi — Ain Lutsepp. Teema ikka seesama sõna — eestlus. Eestlase identiteet.

Näitleja elukutse juurde kuulubki kujutelma loomine oma rahvusest. Mitte kõigile pole see kontimööda. Üsna vähestele. Tsiteerin — vabandust, kui liiga pikalt! Kõlab suureliselt, aga kaudselt see siiski nii on. Üks, kes meile teadvustas, et üksikisiku kaal on siiski nii suur; et meie rahval on vaimseid väärtusi ja hinnanguid, mida pikale teekonnale kaasa võtta. Sellega seoses ka näiteks omadramaturgia osa?

Kas ja kui aktuaalne on see küsimuste ring praegu? Eelmises vastuses natuke juba puudutasin seda küsimust. Ma oskan ainult korrutada seda, mida kõik niikuinii teavad. Eesti teater on eesti keele hoidja. Seda on kohutavalt tähtis mõista, osata seda meeles pidada ning selle nimel pingutada. Ilma eesti näidendita on teatril peaaegu võimatu ellu jääda.

Hea näidend peab rääkima meist endist, eile, täna ja homme. Ta on kohustatud seda suutma. Ja tasemel! Sa hindad ja armastad huumorit. Olen aastaid tahtnud küsida selle kohta sinult endalt täpsemalt — seda enam, et kas mitte veel keegi pole kunagi eestlaste kollektiivsele minapildile nii omast, hoopis positiivseks peetavat eneseirooniat nimetanud pahatihti pigem meid seespidiselt söövitavaks teguriks… Hetkel pole see probleem minu jaoks oluline.

Ei taju iroonia ja eneseiroonia kuhjumist mingisse ärritavasse ja ähvardavasse poosi. Või on minu tajumisvõime aastatega nürinenud. Võib aduda, kas harra hyde poletab rasva väärikus on sulle väga oluline mõiste ka inimlikust seisukohast. Lavastus ja selle kulg etendusiti asetub sinu jaoks alati laiemasse ühiskondlikku taustsüsteemi, mõned seosed võivad seejuures lugejale ehk ootamatudki olla, ent näivad olevat põhjendatud ja asjakohased.

Kuidas iseloomustaksid eesti teatri staatust ja toimimist tänases sootsiumis? See on vist küll hirmus lai küsimus, aga mille pärast sa praeguses maailmas südant valutad? Mis omakorda rõõmu teeb, lootust toidab? Minu meelest eesti teater saab hakkama. Veidi vähem võiks olla. Vähem ja paremini. Lavastamist peetakse üsnagi lihtsaks asjandamiseks. Et muudkui lükka ja kohe tuleb. Ei tule.

Kahjuks on see väljavalitute pärusmaa. Lootust toidab teadmine, et huvi teatritegemise vastu kasvavas põlvkonnas ei vähene. Ja jälle nad muudkui tulevad ja jälle nad muudkui tahavad.

See soojendab südant ja annab lootust. Aga mille pärast südant valutan? Ma tahaksin ära näha ja kuulda, et Eesti piir pqq kaalulangus paika pandud.

Lõppude lõpuks on see ka Euroopa Liidu piir. Ma olen sõjaaegne. Minu psüühika töötab teistel alustel kui keskealiste põlvkonnal. Kuskil üheksakümnendatel, kui kõik oli veel nii segane ja tulevik raskelt aimatav, jalutasin metsas. Olin selles metsas ka varem käinud. Teadsin, et kuskil siin peab see piir olema. Tahtsin seda näha. Ja siis nägin.

Pisike kuuseoksake oli maasse torgatud. Korra puhud ja on ümber. Enne kui järgmine oks nähtavale tuli, tuli kõndida. Ma sain šoki. Vist hakkasin karjuma. Ega seda keegi ei kuulnud. Mets ümberringi. Nii et olen ootel.

1. Kaalulanguse soogi ideed
2. coursera-ddp-shiny/et_citymarina.ee at master · spujadas/coursera-ddp-shiny · GitHub
3. Mees rasva poletusvoond
4. Rasva poletamise tsukkel
5. Bb kaalulangus
6. Unforgettable War
7. Pool- ja poolkaalu languse

Mida tähendab sulle loodus? Sisemaal sind väga hästi ette ei kujuta — Tallinna tüdrukuna oled vist pigem mereinimene? Kondamine suvel mööda metsa on minu meelistegevus. Juba talvel hakkan sellest unistama. Ega ma ei roni rägastike sisse, käin rahulikult mööda teid. Kus ma olen siis käinud? Ega neid kohti palju ei ole. Kord olin Otepää kandis, siis Võru lähedal Osulas, Pärnu lähedal metsas jäin kord kohutava äikesevihma kätte ja eksisin ära, päris õudne oli.

Toilas imetlesin iga päev Jelissejevi tohutut parki, mis kohati oli ka peaaegu et mets, Hiiumaal olin Luidjal kaks aastat, väga kaunis koht. Väga mulle meeldis Peipsi, olin lihtsalt üllatunud. Seal on õhtuti järve kohal taevas vapustavad teatraalselt poeetilised pilved! Värskas olen olnud palju aastaid.

Tohutud metsad. Aga üks halb asi ühendas kõiki neid kohti ja see hakkas pikapeale kohe väga närvidele käima.

Longid metsas, käbi kukub, mänd vaatab sulle otsa ja naeratab. Ja siis kostab kuskilt … rrrrrrrrr… Husqvarna. Töö kiire ja korralik. Väike kena metsatukk. Järgmisel aastal lähed ja temast pole enam jälgegi.

Ja jube lohakalt töötasid. Kogu sodi on jäetud maha mädanema. Ma olen filmides näinud, kuidas töötavad soomlased. Nad koristavad kõik ära, kasutavad ära viimase kui oksakese. Lõppude lõpuks ma ei kannatanud seda enam välja ja maandusin Virumaale, otse Lahemaa rahvuspargi kõrvale.

Seal on metsarahu garanteeritud. Kui sa kohtad mõnd ilusat kuuske või mändi, siis tead, et ta tuleval aastal seisab sama koha peal. Sammal on kas harra hyde poletab rasva. Lind laulab. Isegi kitsega võid kokku juhtuda. Ja kui päike ka veel paistab ja vihma ei saja, siis rohkemat tahta polegi. Aga mis paigad veel kutsuvad ja puudutavad? Kuuldavasti on Inglismaa kuidagi eriliselt südamelähedane… Ma tahaksin inglasi kaitsta.

Kelle või koik uhes rasva kadumislahus eest? On olemas mingi käibearvamus, et inglased on uhked, ennast täis ja ülbed.

Et imperiaalne minevik varjutab nende tänast olemust. Seda arvamust keegi nagu välja ei ütle, aga ta on rippunud õhus. Minu naiivne kaitsmiskatse loomulikult ei oma kõlapinda praeguses eurokriisis.

Küllap tundub isegi totakana. Ja mis siis. Olgu pealegi. Ma lihtsalt tahan jutustada, kuidas ma Inglismaal käisin. Sõita sinna oli minu unistus. Umbes kolmkümmend viis aastat unistada ja siis äkki see unistus täitub. Segavaid asjaolusid oli kõikvõimalikke. Tõenäoliselt valed vanemad kuni selleni välja, et sind lihtsalt tõstetakse, sinult nõusolekut küsimata, ühest välismaa sõidugrupist teise. Aga lõpuks on käes aastaminule kallis inimene, Grigori Kromanovi abikaasa Irena kingib mulle võimaluse elada Londonis tema tütre juures.

Ma leegin sinna lennukiga ja esimest korda elus sõidan välismaale täiesti üksinda, ilma kaitsva giidi ja sõidugrupita. Ümberistumist Kopenhaagenis kardan niivõrd, et ei suuda lennukis mitte midagi süüa.

Idiootlik misanstseen, kus stjuardess ja minu kena naaber püüavad kooris mind keelitada, et ma ometi midagi sööksin. Ei suuda, mitte ribakestki.

Minu naabril tekib kaastunderefleks, ta ise lendab Münchenisse, aga Kopenhaagenis haarab ta mul käest kinni ja mingi infoaknakese teadete põhjal tassib mind läbi mõõtmatute pintsakuridade õigesse kohta välja. Lennujaama asemel kohtusin ma kaubamajaga.

Lõputu riiete pakkumine, lennukid ja lendamine tunduvad olevat midagi täiesti kõrvalist. Mõni minut enne väljalendu jõuan õigele lennukile. Londoni lennujaamas ollakse mul vastas, ma maandun imekenas kodus, sõbraliku perekonna keskel. Ma alustan kondamist mööda Londonit, püüdes jõuda igale poole, kuhu kavatsesin. Esimesel hommikul, kui kiirustan mingi eesmärgi poole, peatab mind tänaval üks reklaamimüüjanna ja topib mulle pihku mingeid lehekesi.

Kust kaugelt te olete? No kas teil on nüüd seal parem elada? Oh, it is a fishing country. Ole sa lahke, on kuulnud. Barbican Theatre. Tohutu hoone, aga seal seespool on võrdlemisi raske orienteeruda, kus midagi toimub.

Svobodini Slavka maailm.

Etendus lõpeb, ma kõmbin mööda treppi ja mõtlen, mismoodi ma jõuan oma metroopeatusse. Kas me võime teid kuidagi aidata? Kuhu te peate minema? Nad mitte ei juhata, nad viivad mind selle metroojaama sissekäigu juurde. Ma ju kelleltki mitte midagi ei palunud, isegi ei seisnud mõtlikult, vaid sammusin. Selline abivalmidus, selline tähelepanelikkus. Hiire kompleks, kes pidevalt juurdleb, mida elevant temast mõtleb, see kompleks mul puudub. Mida ma ise tean Austraaliast, või Jaapanist või Nigeeriast, et teistele rahvastele pretensioone esitada.

Nii, seesama Barbican. Mul ei ole piletit etendusele. Seisan pikas järjekorras kassa ees koos oma saatusekaaslastega, ehk veab. Ootamine on pikk, isegi pingikese leian istumiseks. Kõrval istuv naine äkki huvitub, miks ma just seda etendust näha tahan. Aga seal mängib Michael Gambon. Aga kust te Gamboni teate?

Aga ma olen näinud teda filmides. Kustkohast ma pärit olen, see sai talle ka selgeks. Kuidagi väga sõbralik oli see istumine seal. Ja näe imet, me saime piletid. Pärast etendust otsivad kolm naist mu üles, et küsida, kuidas mulle meeldis. Ma lihtsalt säran ja kiidan. Nemad e uudised khloe kardashia kaalulangus säravad.

Minu meelest oli see lausa liigutav, et nad mu pärast etendust üles otsisid. Westminster Abbey. Ekskursioonihuvilistest moodustatakse grupp ja meid juhib ja juhatab vaimulik. Kui kõik on lõppenud, küsib ta igaltühelt, kust ta pärit on.

Kõik vastavad. Väga kirju seltskond oli. Kui mina ütlen Eesti, siis ta hakkab naerma. Ma üritasin mitte solvuda. Ehk ta pani tähele minu püüdlikku ülipinges nägu, sest keeleoskus on ju lauskehv. Käisin veel veidi ringi ja kui hakkasin väljuma, siis tuleb minu juurde üks kirikutöötaja ja annab mulle kutse õhtusele jumalateenistusele, kus õnnistatakse sisse selle kiriku uus piiskop. Loomulikult olen ma õhtul kohal, otse minu vastas istuvad peened ja tähtsad inglise aristokraatia esindajad, küllap kiriku tugikond, ma laulan kaasa nii palju kui suudan, heldin imelisest ümmargusest värvikirevast aknast, kust kas harra hyde poletab rasva sisse õhtune päike, suhtun austavalt uude piiskoppi ja mulle tundub, et kuulun Euroopasse.

Järgmisel päeval püüan meeleheitlikult üles leida muuseumi. Victoria and Albert museum. Täpset aadressi ei tea.

Keegi pole kuulnud, keegi ei tea. Õhtuks on teatripilet, midagi pole parata, pean juba jooksma. Mõne aasta pärast olen uuesti Londonis. Ei jäta jonni ja lähen uuesti otsima, seekord juba tean aadressi. Aga siiski on kuidagi kõhe. Hakkan metroost väljuma.

Äkki astub minu juurde vanem härra. Teil on selline nägu, et te olete eksinud? Kas ma saan teid aidata, kuhu te tahate minna? Ma vastan. Ta võtab mu lõbusalt käekõrvale ja viib muuseumi ukseni.

Muuseumis väsin päris ära, vahepeal käin Hyde Parkis võileiba söömas ja vestlen kohaliku oravaga, kes on sama meeldiv kui too teed juhatanud inglise džentelmen. Kas kõik oli nii meeldiv ja kena? Ei, kõik ei olnud. Üks elamus oli ülimalt ebameeldiv ja ma oleksin ebaaus, kui jätaksin selle mainimata.