Kuidas relvade all vajuda. Teine maailmasõda – Vikipeedia

Vasaku käega hoitakse kinni laesäärest küünarnukk kehast eemal. Relvad: Jahirelvad on enamusel meestel pigem kerged kui rasked, pigem jäigema kui pehmema päästikuga ning reeglina sellised, nagu neid poest müüdud ja keskmise inimese järgi ehitatud on.

Mitmed võtsid orjalaagreist ette meeleheitlikke põgenemiskatseid ning vähestel, nagu näiteks Kristjan Palusalulsee läbi suurte vintsutuste ka õnnestus [4][5]. Eesti vabariikliku sõjakomissariaadi poolt mobiliseeritud ja Leningradi SR saabunud — inim. Levinud oli n-ö nuga selga teooria, mille kohaselt Saksamaa kaotas sõja just nimelt kodurindel — reeturite tõttu.

Keisririik oli veel täies relvis ning vaenlase territooriumil. Seetõttu kannatas sotsiaaldemokraatide väljakuulutatud Weimari vabariigi legitiimsus, kuigi vaherahulepingule Esimese maailmasõja lõpuks oli Saksamaal blokaadi tõttu toiduainete puudus, erinevalt tema vastastest.

Blokaadi tõttu hukkus umbes tsiviilisikut, mis jättis kibeda jälje rahva mällu. Sellest õppust võttes, püüdles Hitleri valitsus autarkia saavutamise poole, et kõigest imporditavast sõltuvust vähendada. Natsionaalsotsialistliku partei NSDAP populaarsuse ja valimisvõidud tagas selle loosungite radikaalsus, erinevalt teiste parteide ettevaatlikkusest, ning uudsus, ehkki Reparatsiooni osas olid Suurbritannia ja Prantsusmaa Seda enam, et seda relva hoidis käes Vabadusristi II liigi 3.

Kui leitnant Julius Kuperjanov Peagi kogunes Puurmani mõisasse mitmesajapealine kogu mehi ühes 18 ohvitseriga.

Navigeerimismenüü

Raamatus on paar pilt ka asendusohvitser Otto Annukist: ühel on naerulohkudega ja hoolikalt lahku kammitud juustega nooruk koos 13 partisanide ohvitseriga pataljoni loomispäevilt, hilisemal portreefotol on mees aga palju mornim ja rangelt tõsine. Nagu mitmed teisedki Vabadussõja kangelased, sai ta Kudinale asundustalu koha. Ebaõige on hoida käetoest tugevasti kinni. Nii pingestuvad vasaku käe lihased ning asendit ei saa kunagi täiesti stabiilseks. Käetoe variante on erinevaid ning laskur peaks valima nende hulgast endale sobiva.

See peab paika eriti püstiasendi korral. Otsustav on püssilae pikkus. Lae valimisel peab arvesse võtma järgmist: 1. Mida lühem on püssilaad, seda lähemal kehale on raskuskese ning seda lihtsam on tasakaalustamine. Püss püsib suhteliselt hästi paigal. Kui püssilaad on pikem, siis parema käe abil saadakse hea õlgatõmme ning ehkki asend tervikuna ei ole nii stabiilne raskuskeskme eespool paiknemise tõttusiis tugevam asend korvab selle puuduse.

Lahendamist vajab keha ning jäsemete mõõtmetega sobiva kompromissi leidmine. Seda tuleks alustada lühimast laepikkusest, mida saab püssile seada. Sellel baasil võetakse sisse laskeasend. Siis, kui ülakeha, pea, jalad, vasak käsi on saadud ühte süsteemi ning asend stabiilseks, tehakse peenemad reguleerimised.

Parema käe sõrmed, mis haaravad ümber püssilae kaela, tõmbavad püssi kergelt tagasisuunas, st õlga. Käsivarre pikkusest sõltuvalt on piisav kabaraua nihutamine tagasisuunas cm.

Püssi raskuskese ei või minna ka liiga ette. Teadlik ning tugev püssi õlgatõmbamine põhjustab ebakindlust püssi seismisel ning lasu sooritamise hetkel. Püssilae kõrgusel ei ole erilist tähtsust. Põsk peab toetuma laele küljelt, ega koorma seda ülevalt. Lisaraskuse kasutamine on lubatud vabapüssil ja see parandab laskeasendi stabiilsust. Mida raskem on relva suudmepool, seda aeglasemad on selle liikumised. Siiski on vaja leida õige raskus ning sellele õige kinnituskoht.

See ei ole kerge ning sõltub laskurist ning tema kehaehitusest. On vaja meeles pidada, et püssi raskuskeset ei või seada liiga kaugele kehast, sest siis ei ole võimalik tasakaalustada kõikumisi. Püstiasendi sissevõtmisel asetatakse kõigepealt püssikaba hoolikalt vastu õlga ning hoitakse parema käe abil tihedalt õlas, millega välditakse püssikaba kohalt ära liikumist. Seejärel asetatakse vasak küünarnukk tugevasti puusale ning tehakse vajalikud vähemad seaded.

Asendi suunakontroll tehakse taas kinnisilmi, lõdvestatud lihastega. Silmade avamise järel toimuvad vajadusel suuremad parandused jalgade nihutamisega. Peenemaid muudatusi saab teha küünarnukiasendit puusal nihutades ehk paremat jalga veidi pöörates. Vertikaalsuunalisi muudatusi võimaldavad õlaraua reguleerimine, jalgade haara-asendi muutmine, vasaku käe ehk käetoe nihutamine, käetoe kõrguse reguleerimine ning vasaku käe asendi muutmine.

Laskeasendi sissevõtmisel on vaja meeles pidada, et püss peab sihtimise alguses olema suunatud veidi märklehe mustast südamikust kõrgemale. Relva raskuse toimel keha veidi vajub ning kirp asetub südamiku suhtes õigesti. Pingestamata püstiasendis väikekaliibrilise püssi rauasuue viskub lasu ajal üles niivõrd, kuidas relvade all vajuda sihtimisseadmed on suunatud märklehest kõrgemale.

Laskuri jaoks on tähtis järgida seda sihtimisprotsessi lõpposana ning veenduda, et rauasuu tuleks tagasi endisse asendisse. Kui püss viskub kõrvale, siis on viga sageli selles, et parem käsi surub liigselt püssilaadi või et püssilaest hoitakse liiga kramplikult.

Ka püstiasendis on väga tähtis kujundada välja harjumus jälgida relva liikumisi paari sekundi kestel pärast lasku. Keha raskus peab toetuma mõlemale jalale, kuid siiski vasakule jalale rohkem. Parem jalg tuleb hoida sirgelt, vasak jalg väheke kõverdatult. Tuleb jälgida, et keha ei kalduks liiga ette.

Sellisel juhul kaldub raskuspunkt liiga ette ja lihased satuvad pinge alla, ning laskeasend ei ole enam kindel. Püsti laskeasendiks võetakse vasaku jalaga samm ette ja pööratakse keha paremale nii, et vasak külg jääb laskesuunaga kraadi alla. Jalad hoitakse otse ning põlvi ei tohi painutada taha. Jalad on õlgade laiuselt. Liiga lai asend tekitab pinget jalgades.

Vasaku käega hoitakse kinni laesäärest küünarnukk kehast eemal. Parema käega hoitakse tugevalt käepidemest, ning surutakse relva õlga. Parema käe tõstmisega saab tugevdada relva toetamist vastu õlga aga sellisel juhul võib käevarde tekkida laskmist raskendav lihaspinge.

Iga mees peab ise leidma endale võimalikult hea laskeasendi. Kuna see on aga väga väsitav asend ei tohi laskja kaua sihtida vaid peab vahepeal relva alla laskma ja puhkama.

Vol2 mõtlemine, riietus, keha, relvad, asendid, päästmine, sihtimine, harjutamine, hingamine, pealelaskmine, tõste Eelmisel korral puudutasime põgusalt kahte teemat — kulud ja mõtlemine. Kordame nüüd üle esmase mõtlemise üle ja asume tegutsema. Mõtlemine ja päästik Seega alustame hea tuju ja pealehakkamisega. Alustame eesmärgistamisest ning siinses näidises võiks eesmärgiks saada 5 lasuga 40 silma seisva sea m kujul. Antud eesmärk tähendaks sõltuvalt mehest kuu pikkust harjutamist korda nädalas.

Eesmärgid paigas, asume esimese harjutuse juurde. Nüüd oleks abiks sangaga kilekott, milles nii kilo jagu kraami sees või ka poolpehme kummipall, hunnik purustatavaid tikutopse.

Harjutuseks on päästiku sujuva liikumise harjutamine. Seega sätime raskuse päästikusõrme padjale ja tõstame-langetame ühtlaselt raskust.

Sellist lihtsat liigutust võiks nüüd teha igal võimalusel ning kilo oli vaid esimese korra tunde saamiseks hea mõõt. Vahelduseks saab kontrollida ja seadistada oma püssi — päästikule peab ulatama nimetissõrm ja seda mugavalt sõrmepadjaga ilma, et sõrm liigselt kõveras või kaugusest pingul oleks.

Oluliseks saavad käepideme kaugus päästikust ning keha rasva poletusmeetodid päästiku kaal.

Viimane tuleks seada võimalikult sarnaseks sellele kilosele kilekotile nii ühtlase liikumise, kui ka tõmbetugevuse poolest. Olenevalt relvamargist on vajalikud tegevused kuuskandiga keeramise ja lahtilammutamise-viilimise-vedruvahetuse-relvasepa vahel.

Aga hea päästik on üks samm laskmise meeldivaks muutmise teel. Seega tasub nähtav vaev end mitmekordselt. Asend: Peale järjekordset koolituspäeva tekkis mul arusaam, et asendit peab hakkama õppima ilma püssita.

Sest kõik püssid, sõltumata omadustest kippusid mehi üleloomulikult viltu vedama. Järelikult peame seisma õppima. Kujutagem nüüd ette oma selgroogu, mis sirge kui rehavars ja ulatub pea maani. Nüüd püüame seista sirgelt püsti ja sättida rehavarre võrdsele kaugusele mõlemast jalast.

Jalad aga on õlgade laiuselt ning vaatavad keha suhtes veidi laiali. Keha ise aga on sihitava suhtes 45 kraadise nurga all. Lisasin ka kerge illustreeriva satiiri — see asend on alguseks ja soovituslik, sest igaüks peab hakkama oma asendit sellest edasi kohendama nii, et kehal oleks mugav ja endal hea lasta. Siiski, lapiti või risti märgiga ei tasuks olla. Aga nüüd tagasi kõige olulisema juurde. Keha raskuskese peab jääma sinna, kuhu suunab rehavars — täpselt kahe jala vahele.

Ja jalal peab raskus olema võrdselt varvastel ja kandadel. Kui panna eraldi kaalud kandade ja varvaste alla, peaksime saama 4 võrdset näitu. Seda saab tunnetada kõigutades oma keha ja tunnetades raskuse muutumist.

Harjutuseks ongi sirgelt seismine ja oma keha raskuse teadlikku suunamist sinna keskele. Asendid: Asenditest kirjutades pean pöörduma ka eelmistes lugudes toodud näidete ja illustratsioonide juurde.

Tõmmates märgist sirgjoone endani, tuleks selle suhtes olla umbes 45 kraadise nurga all. Seda selleks, et säiliks tasakaal ning oleks võimalik samal ajal oma keha pöörata ilma, et see pingesse jääks. Prooviks võiks lugeja korra seista jalad õlgade laiuselt ning sihtpunkti suunas sihtides parem veel, kui püssiga ja proovida, kuidas saab keha tasapinnaliselt liigutada — nagu sihiks looma, mis jookseb sihtpunktist ümber laskja vasakule paremale.

Jalgade asendit saab nüüd kohendada mugavuse järgi — nii, et oleks mugav sihtida nii seisvat märki kui ka liikuvat. Jalgade kaugus üksteisest — algasendist tuleb rohkem kokku panna neid, kui ei ole võimalik 75 kraadi ulatuses keha samal joonel edasi tagasi liigutada.

Nõukogude mobilisatsioon Eestis [ muuda muuda lähteteksti ] Sõja alguse järel viidi Eestis läbi sundmobilisatsioon: 2. Kokku mobiliseeriti umbes 50 meest, kellest NSV Liidu tagalasse toimetati 32 —33 meest, osa mobiliseerituid põgenes transpordil ning ligi hukkus teel NSV Liitu [3].

Laiali rohkem jälle siis, kui liikumisel kaob tasakaal. Selline võiks olla asend enamasti püsti lastes jahil. Ja eelmisteski artiklites kirjeldatud püstine seisak — nagu oleks harjavars selgroo asemel — teeb keeramise vägagi lihtsaks ja mugavaks. Kui laskmisel kasutada abituge olgu tegemist puu või kaikaga peab algasend olema sama. Toetudes tekkinud n. Seega tohib lisatoele toetuda vaid käe ja relva raskus viimane osaliselt. Tegemist on abitoega ning see aitab vaid raskust vähendada. Lahtine kaigas peaks jääma ka maa suhtes igati risti — siis ei vaju ta ootamatus suunas.

Esimene käsi on relva jaoks kandik parim online kaalulangus valjakutse seetõttu ei tohiks relvast esimese käega kinni pigistada. Seega on esimene käsi justkui pehme laud, millele püss toetub. Päästikukäsi peaks aga relvast hoidma piisavalt kõvasti. Enda jaoks olen defineerinud tugevuse nii, et maksimaalse kuidas relvade all vajuda tõmme ja pigistamine piirini, kus päästikusõrm veel vabalt liikuma jääb.

See on ka koht, kust hüpata mõttega korra relva juurde — nimelt on kaba jämedus käe jaoks sobiv vaid siis, kui haarata on mugav ning tõmmates ei hakka käsi libisema.

Suurema käega meeste jaoks ei ole paljudel püssidel levinud lauge käeosa suureks probleemiks, kuid minu relva käepide peab olema üsna järsu nurga all. Sama on ka ümber kaba ulatumisega — suurema käega mehed võivad selle teha ka jämedamaks, mina lasin aga jupi puitu maha lõigata.

Kaba tagumise otsa ülemine serv on ideaalsel juhul ühel joonel või veidi allpool õlajoonest. Mitte mingi patt ei ole hoida relva veidi viltu — rinnalihas ja sobiv soon õlas on ju samuti viltu. Seda viimast on piltide-tekstiga küll keeruline seletada.

Ise nägin sellist head ja mugavat tõstet Soome ühel kg sportlaskuril. Aga tõstest tulevikus, enne tuleb püss õlga saada.

Teismeliste relvaluba teeb vanematel meele mõruks

Kaba peab vastu põske olema nii tugevasti, et läbi põse pea hammastega see tunda oleks. Pea ise olgu sirge nagu vaataks vaenlasele silma — ei mingit ettepoole või küljele koogutamist kui relv seda vähegi võimaldab. Kui nüüd kogemata haarata ka esimese käega ikkagi relvast kinni, mida ka väga paljudel juhtub, tekib neljas toetuspunkt ning nagu enamus nelja jalaga taburette, kipub seegi loksuma, paraku lasu ajal.

Meeldejätmiseks märksõnad: kandik, kolm punkti tugevalt kinni. Nii on Jaan Kelle vastu ka relvaseaduse uuele versioonile, mis annab relvaloaga inimestele õiguse õpetada tiirus lapsi laskma, kui nad on vähemalt aastased.

Seni võisid alaealised lasta vaid sporttulirelvast. Nii võib lihtsast mängust saada karm mäng. Tallinna Ülikooli psühholoogiaosakonna juhataja Kadi Liigi esmane reaktsioon valitsusse jõudnud uue relvaseaduse kohta oli ehmatus. Äkki läksid neil vanused segi? Ma ei kujuta ette, et minu aastane tütar läheks lasketiiru.

Kudinal leiti Vabadussõja ohvitseri relv

See, kas ta oskab õpetada ja tagada lapsele ohutuse, on iseküsimus,» leiab Klein. Psühholoog Liik nõustub temaga ja viitab, et autojuhiluba ei anna talle ju pädevust teistele juhtimist õpetada. Veelgi enam, alla aastaseid ei lasta isegi abipedaalidega õppeautosse. Mammutijaht on möödas Oskus, mille laps lasketiirus päris relvaga omandab, pole Liigi sõnul eluks vajalik.

Relvakasutusoskuseta on praegu maailmas võimalik väga hästi hakkama saada,» räägib psühholoog.